Kuidas teil selle mugavustsooniga lugu on?
Kui sageli mõtlete selle peale, et äkki olen juba liiga mugavaks muutunud? Ja äkki võtan kõike liiga iseenesest mõistetavana?
Ma ikka mõtlen sellele. Vahel.
Jah, iga mugavustsoonist välja murdmine ei tähenda veel automaatset ärilist edu. Ja samas võiks ju öelda, et kui teed iga päev ühte ja sama, aga pagana hästi – siis ei pea ju tingimata kuhugi "mugavustsoonist välja murdma", et olla äriliselt edukas.
Aga siiski – omas mugavustsoonis olles riskid pigem akumuleeruvad.
Nii, et aegaajalt tuleb siiski nö tsoonist väljas luurel käia.
Ja seda me Kristiinaga ka seekord Kuala Lumpuris tegime – ikka koolitust andes. Et saada teada, mis tase on AI teadlikkuses keskmises Malaisia ettevõttes ja kuidas nemad uusi tehnoloogiaid rakendavad.
Mida siis teada saime?
Esiteks, et koolituse andmine täiesti teises kultuuriruumis on võimalik.
Teiseks – keskmine Malaisia ettevõte on oma digiarengus äärmiselt sarnane Eesti ettevõttega. On väga IT/AI teadlikke töötajaid ja on veidi vähemate oskustega. Mõlemal pool oodatakse maksimaalset tulemust hästi kiiresti.
Kurb tõde – not gonna happen 😁
Aga on üks asi, mis Malaisias töötab, aga Eestis veel lähiajal mitte – IT/AI töötajate massiivne import Indiast.
Kui on mingi projekt vaja teha, siis kasulikum on Malaisiasse tuua mõneks kuuks suur meeskond Indiast sisse, kui palgata kohapealt kedagi püsivalt.
Uskuge mind – nad kõik oskavad ChatGPT'd suurepäraselt kasutada.
Ja see paneb mind taas mõtlema mugavustsoonile – maailmas on miljoneid minusuguseid.
Nad on hetkel võibolla veel Indias, aga äkki Poolas juba? Teadmised ja oskused on ju nii vabalt kättesaadavad.
Ei ole eriti mugav tsoon, kus olla :)
Tuleb ikka liigutada end.
PS. Suured tänud Jari Kukkonenile Malaisia kontakte vahendamast.